Aga meie kohalolu võime ja kontakt iseendaga sõltub sellest, millega me siia ilma nö sünnime (mida õppima, kogema, tegema) ning mis on meie kogemus siin kõige olulisemal enesemääratluse ajal ehk lapsepõlves.
See ei ole koht, kus kellegi tundeid hinnata rohkem või vähem oluliseks, aga paraku jookseb siin üsna selge muster, mismoodi erinevad inimesed ennast taasleiavad.
*******
Need, kellel on ellujäämise baasvajadused olnud kaetud või nad on saanud kogeda näiliselt tervet peremudelit, loovad seda ka ise täiskasvanuks saades, kuid leiavad end sageli lõpuks ikkagi kogemas emotsionaalset tühjust. Nad alustavad enese leidmise teekonda sealt, kus neil on väliselt justkui kõik olemas, aga hinges on tühjus ja karjuv vajadus millegi järgi (iseenda järgi) ja nad ei tea, kes või miks nad on. Nad teevad sageli elus suure kannapöörde. Lahkuvad stabiilsest suhtest, loobuvad perest, kolivad üksinda võõrale maale või hakkavad end avastama läbi (laastava) elustiili, mida nad ei ole varem kogenud jne.
Sel teekonnal satutakse kergesti sõltuvusse välistest „eneseabi” stiimulitest ja praktikatest, mis annavad kiiresti kerguse tunde. Nad loevad palju „vaimset” kirjandust ja osalevad koolitustel, mis „tõstab”. See teekond võib kesta vahel väga palju aastaid, kuni rahutus end aina jõulisemalt märku annab või uus elustiil kokku kukub. Siis nad jõuavad sügavama äratundmiseni, et see ei ole neid teinud vabaks ega toonud rahulolu. Need praktikad on siiski andnud mõningase baasi selle kohta, kuidas ennast aidata ja aimu rahulolu tundest, mis on võimalik saavutada ning seejärel nad on valmis iseendaga sügavamaks tööks.
Selle töö käigus nad õpivad iseennast tundma, oma närvisüsteemi rahustama, enda tundeid lõpuni tundma, oma vajadusi ja soove mõistma. Iseennast armastama, ilma, et nad peaks iga tunde taha vaatama. Nad „programmeerivad” end ringi armastuse sagedusele, valides uue oleku. Neil on lihtsam teha muutusi, sest nende keha ei kanna endas enamasti mitte konkreetseid traumasid, vaid suuremal määral lihtsalt ebaterveid elumustreid ja uskumusi. Korrigeerides uskumused ja õppides enda tundeid haldama, saavad nad kogeda peagi täielikku rahuldust pakkuvat elu nii sisemiselt kui väliselt.
*******
Need, kelle baasvajadused ei ole olnud kaetud, kes ei ole kogenud ei väliselt ega üldse mingit mõistlikku peremudelit, saavad lapsepõlvest kaasa suurema komplekti traumasid, mis võivad olla nii vaimsed kui ka füüsilised. Sageli kogevad nad seejuures ka täiskasvanu elus mitte ainult sisemist tühjust või stabiilset taustarahutust vaid suuremaid ja sügavamaid kaotusi. Hoolimata tõsistest pingutustest, on nende elu sageli lisaks vaimsetele raskustele täis ka füüsiliselt väga järske muutusi (lähedaste ootamatud surmad, varalised kaotused, rasked haigused, lahkuminekud jne).
Nad alustavad teekonda enesesse, siis kui raputused on olnud nii suured, et igasugune elujõud sisuliselt lõpeb. Sel hetkel lõpeb ego ellujäämisinstinktide ressurss ehk saabub seisund, kus justkui enam mitte ainsatki väljapääsu ei ole. Sel hetkel kui lõpeb võitlus, avaneb võimalus.
Selles jõuetuse tundes on inimene vastuvõtlik ja on võimeline haarama ka sellest kõrrest, millest ta midagi ei tea, sest kõik, mis oli tuttav on kokku varisenud. Sel hetkel annab ta endale võimaluse ja elu vastab.
Sageli sotsiaalsest elust pausile panduna, hakkavad nad uurima, miks kõik valesti läks. Nad vaatavad sügavamalt tagasi enda elule, enda valikutele, soovidele ja vajadustele. Nende ellu satuvad inimesed või õpetused, kust nad saavad järk-järgult infokilde, mis annab neile kas äratundmise või lootuskiire, et elu on siiski võimalik ka nende jaoks.
Nad hakkavad märkama rõõmu pisiasjades ning avastama elu justkui laps, kes alles maailma avastab, kuid seda suurema ettevaatlikkusega kui seni, aga samas avatumana. Nad proovivad erinevaid teraapiaid ja praktikaid, nad loevad ja uurivad ja teevad saamhaaval muutusi.
Nende teekond on sageli pikem kui teistel, sest nende traumapagas on suurem. Nad ei saa lihtsalt muuta enda valikuid, sest nad kannavad endas nii sügavaid energeetilisi blokeeringuid, et nende keha ei ole võimeline seda korraga vabastama. Nad ei ole võimelised enda tundeid ühe korraga lihtsalt lõpuni tundma. Nad vajavad rahulikumat tempot ja välist toetust, sest nende maailmapilt ja arusaamine sellest, peab muutuma nii sisemiselt kui väliselt. Nad lihtsalt ei märka ennast hävitavaid mustreid, sest see on olnud nende ainus reaalsus. Nad ei ole näinud ega kogenud teistsugust elu.
Kui nad kohtuvad inimesega, kes on neile inspiratsiooniks, leiavad nad endas motivatsiooni ja liiguvad aina sügavamale töös iseendaga ning saavutavad sageli kiireid tulemusi. Nad ei jää nii kergesti sõltuvusse eksitavatest õpetustest, sest nende kannatuse piir on ületatud. Nad liiguvad kiiresti edasi kui miski ei toimi. Nad ei lepi sageli ajutiste lahendustega, sest nende närvisüsteem ei talu enam neid kõikumisi. Nad valivad sageli üksiku tee ja neil ei ole mentoreid, sest nad ei usalda kedagi.
Nad õpivad mõistma mitte vaid iseennast vaid kõike enda ümber.
See teekond liigub sügavuti kuni nad on saavutanud iseendaga stabiilse suhte, nad õpivad uuesti usaldama ja tegema endale tervemaid valikuid. Nad peavad looma endale lisaks sisemisele ka välise turvatunde ja stabiilsuse. Kuigi need on üks, siis välises elus baasvajaduste puudumisel nõuab sisemine töö iseendaga suuremat tahet ja motivatsiooni.
Ka siin ei ole otseselt vajadust lahata kogu minevikku ja iga selle detaili. Ei ole vajadust järjepanu otsida, mis kõik on valesti, vaid tähelepanu peaks olema hetkel siin ja praegu. Vajadus minevikku lahata saab aga paratamatuks osaks protsessis, sest enesemääratlus ja eneseväärtus on liiga tugevas nihkes ning sellest lähtuvalt ei ole inimene võimeline looma endale sobivat uut ja elutervet elu.
*******
Olenemata sellest, mis on meie pagas, siis ei ole me keegi kaitstud erinevate eksitavate õpetuste eest, millest on lihtne sõltuvusse jääda.
Eksitavad õpetused on need, mis lubavad kiireid ja kergeid lahendusi siin ja praegu (sa ei pea midagi tegema, lihtsalt vali) või kellegi kolmanda abil (tule ma teen su korda või tõstan su sagedust). Või lahendusi, mis muudkui analüüsib ja korrigeerib ja meeletasandil tohutult teadmisi annab, kuid mille abil inimene panustab kogu oma aja ja ressursi endas blokeeringute otsimisele või suguvõsa analüüsile, mitte enese tundmisele ja tunnetamisele ega intuitsiooni ja sisemise tõe kuulamisele.
Need õpetused või praktikad võivad olla omal ajal ja omas hetkes tõesed ning vajalikud, kuid selleks, et aru saada, millal ja milleks neid kasutada, tuleks enne välja selgitada, kellele see täpsemalt mõeldud on ja millises seisundis see päriselt aitab ja kus vastupidi ärevust tekitab või eksiteele suunab. Samuti on oluline enne mõista, kas see praktika on tööriist järgmise sammuni iseendasse või on see nagu tablett, millega sümptomeid peita, et ei peaks põhjusega tegelema.
Seetõttu on alati eelis valikute tegemise osas neil, kellel on endal piisavalt tugev tõefilter, olgu pagas milline tahes.
Valikud enda olekut muuta ja ilma infota tundeid kehast vabastada tekib meil alles siis kui oleme end juba sellest vanast pagasist niivõrd ära puhastanud, et suudame iseseisvalt igal hetkel kohalolus olla või sealt välja kukkudes sinna koheselt tagasi tulla ja oma tunde kogemise ajal lõpuni kohalollu jääda.
Tunde kogemise valik (ilma põhjust leidmata) ja kõrge sageduse valik ebamugavas olukorras, võib olla samuti osaliselt eksitav, sest õpetus, mis suunab lihtsalt igal hetkel enda tunnet lõpuni tundma, aga ei lahenda selle tuuma on poolik ja ei anna meile püsivat tulemust. Me võimegi seda tunnet aastakümneid pidevalt vabastada ja endast läbi lasta ning aina valida kõrgemat ja paremat, aga sisemine rahu jääb ikka „mägede taha”. Me eksleme endiselt ja see kurnab ära.
Kuid minnes tunde tuumani ja vabastades selle vana kogemuse (tunde, emotsiooni) enda energiaväljast ja kehast (rakutasandini), ei ole meil põhjust seda tunnet enam läbi erinevate „triggerite” pidevalt kogeda ja endast aina taas ja taas läbi lasta.
See ei tähenda, et me ei tunneks seda tunnet enam kunagi!
See lihtsalt ei kordu enam pidevalt ja vana sesiva energia pealt vaid see võib tulla meie ellu uue kogemuse kaudu ning sageli seetõttu, et me oleme mingil põhjusel kaldunud kõrvale kohalolu seisundist.
*******
Meie väline maailm on meie sisemaailma peegeldus.
Mida rohkem meil on välises maailmas korratust ja puudust ja haigusi, siis see on märk sellest, et meie sisemaailmas on midagi väga tasakaalust ära.
Seega on üsna elementaarne, et inimene, kel valitseb sisimas väga palju kurbust, valu, viha ja teisi väga valusaid lõpuni kogemata tundeid ja emotsioone, see vajab ka veidi pikemat aega ja turvalist teekonda, et see maailm taas rahusse tuua.
Me ei saa valida lihtsalt uut olekut kui meie keha on läbinisti kurnatud vana valu kinnihoidmisega.
Me ei saa muuta oma uskumusi kui me isegi ei tea, mida me usume.
Me ei saa teha muutusi kui me ei tea, et mis muutmist vajab.
Seetõttu on väga oluline kõigepealt tulla vaikusesse, et kohtuda iseendaga.
Vaadelda ennast kõrvalt. Mis on meie käitumise ja olemise mustrid. Millised on meie reageeringud. Millele me panustame oma aja ja ressursi. Mis on meie soovid ja vajadused. Kas elu mida me elame on meie enda soovitud elu või täidame vaid teiste unistusi.
Hakates märkama ja õppides tundma iseennast, saame teha lõpuks püsivaid muutusi. Tundes iseennast, hakkame end vabastama kõigest, mis me ei ole ja õpime lõpuks ka armastama iseennast.
Me ei ole meie mõtted ja tunded ega kogemused. Meie oleme see, kes neid mõtleb, tunneb ja kogeb ja me saame seda kõike vaadelda ning muuta.
Kuid selle eeldus on vaigistada müra enda peas.
Ära järgi pimesi teiste teed ega õpetusi, vaid õpi kuulama iseenda sisehäält.
Nii nagu 1 klassi laps ei saa teha 10 klassi eksamit ja 10 klassi õpilasel on igav 1 klassis nii ka enesearengu teekonnal me ei saa kõik liikuda korraga samas kohas ja samade meetoditega.
Sõnad võivad olla küll samad, aga kogemus ja arusaamine nendest võib olla väga erinev, vastavalt sellele, kus olekus (sageduses) me parasjagu viibime.
Ühine samaaegselt on meil vaid üks, me kõik peame kohtume sel teekonnal iseendaga, olgu see egole nii ebameeldiv kui tahes. Vaid nii saame tõeliselt vabaks.
